Jumalad

Sõna jumal üleloomuliku olendi tähenduses võib olla tähistanud ka taevast kui jumala asupaika. Sõnatüvi on väga vana, tuntud nii soome-ugri keeltes kui naabruses läti keeles, ning pärit arvatavasti indoiraani või indoeuroopa algkeelest. Tänapäeval tähistab jumal enamasti monoteistliku või polüteistliku usundi isikustatud võimsat üleloomulikku olendit.
    Eesti rahvausundis ei olnud arvatavasti teiste üle valitsevad peajumalat. Taevas asus vihma, müristamise ja välguga ehk kõue ja piksega seotud jumal, keda nimetati ka vanameest tähistavate sõnadega: vanataat, vanaisa. Äike on deminutiivne vorm sõnast äi ’vanamees’. Kõu arvatakse tulevat soomekeelsest sõnast äti kohta kouko ja pikne (ka pitkne) sõnast pikk. Uku Masingu arvamuse kohaselt võisid need nimed olla eufemismid kardetava jumala pärisnime vältimiseks. Soomlased kutsusid oma sarnast taevajumalat samuti vanameest tähendava nimega Ukko. Skandinaavia tekstides nimetatakse sarnast taevajumalat Thor.

    Paljudes eesti teadetes räägitakse piksemürinast kui jumala tõrelemisest, mainides sealjuures pedagoogilist eesmärki – laste hirmutamiseks ja hoiatamiseks, – kuid vanemal ajal võis mürin kohutada ka täiskasvanuid. Lapsi ähvardatakse, et Jumal võib neid visata (kuuma) kiviga. Selle taga võib peituda kujutelm Jumala heidetud välgunoolest, milleks on mitmel pool peetud muistseid maa seest leitud tulekivist tööriistu. Nagu oleks alguses kuumad välgunooled hiljem maa sees kivideks tardunud. 
    Taevajumalalt loodeti ja paluti vihma, pakkudes vastu ohvriande. Üks vanemaid eestikeelseid folklooritekste on „Pikse palve“, kus Pikse poole pöördutakse vihma saamiseks ja vastutasuks pakutakse härg. 
    Palju arutelusid on tekitanud üksikud vanad teated saarlaste oletatava jumala Taara kohta, keda nimetab kujul „Tarapita“ Läti Henrik oma kroonikas. Seda on seotud skandinaavlaste jumala Thori nimega – mis ei tundu võimatu, arvestades saarlaste tihedaid sidemeid skandinaavlastega ja viikingite kultuuriga, ning Uku Masingu arutlusi Ukko ja Thori analoogia kohta.